pallasart.ee Open in urlscan Pro
217.146.69.44  Public Scan

Form analysis
0 forms found in the DOM

Text Content

Sürrealism
Sissejuhatus
Salvador Dali
Joan Miró

Sissejuhatus

SÜRREALISM



Sürrealism (pr.-keelsest sõnast surréalisme - "realismi kohal", s.t.
üle-reaalsuse võimalikkust, üleloomulikkuseni ulatuvat kunsti ). See on
ühetähenduslikult puhtintuitiivselt defineeritud kunstivool. Vaid fantaasiates
ja unenägudes saab teadvuse vool end algupäraselt ja vabalt väljendada. Sündis
kirjandusliku suundumusena olulisel määral dada põhjal, seda järkjärguliselt
alla neelates. Tulenevalt omaenese eitusest, dada hääbus, kuid otse sürrealismi
viies, osutus see negatsioon viljakaks.

1917 kasutas nimetust esmakordselt Guillaume Apollinaire ühe oma groteskse töö
märgistamiseks, olemata sürrealismi teoreeetik. Tulevase liikumise ennetuseks
osutus André Bretoni,Philippe Soupault', Louis Aragoni ja Paul Éluard'i tegevus
ajakirja "Littérature" loomisel 1919. Nende ümber kogunesid paljud dadaistid.
Sel ajal avaldati ka esimene sürrealistlikuks nimetatud tekst - Bretoni ja
Soupault' raamat "Magnetväljad", mille kirjutamisel oli töövõttena kasutatud
esmakordselt psüühilist automatismi.

Pärast dada grupi lagunemist asendati kõik nende väljaanded ajakirjaga "La
Révoluiton surréaliste", mille esimene vihik pandi kokku väga erinevate, tol
ajal Pariisis juba tuntud inimeste koostööna 1924. Samal aastal avaldati ka
Bretoni koostatud esimene "Sürrealismi manifest", mis andis tunnistust uue
liikumise sünnist. Fikseeriti psüühiline automatism. Manifest valmis
kirjandusliku teooriana, mis seejärel tungis kujutavasse kunsti, teatrisse ja
kinno.

Äsja lõppenud sõda tõi kaasa pessimismi, meeleheite ja väsimuse. Kirjanduses on
sürrealismi nimetatud ka "kaotatud põlvkonna" kunstivooluks. Küsimus oli, kuidas
elada edasi pärast paljude sõprade ja lähedaste inimeste hukkumist? Pärast seda
kui kogu varasem hinnangusüsteem oli kokku varisenud.

Vaatluse alla tulevad kunstimängud polnud vabalt valitud - see oli hingelise ja
vaimse ellujäämise strateegia. Orienteeruda eranditult oma sisemudelile, mis
"välisobjektile" vastandati. Dada anarhiasse kalduv mässamine osutus
ringliikumiseks, mis kusagile välja ei viinud ega vabastanud ei valust ega
pettumusest arukusele ja loogilisele mõtlemisele ülesehitatud
kultuuritraditsiooni suhtes. Breton oli esimesi, kes sellest aru sai. Tekkis
vajadus millegi täiesti uue järele.

Sürrealismi esteetiline kontseptsioon kujutab endast kirjut segu erinevatest
idealistlikest filosoofilistest õpetustest. Tavaliselt alustatakse prantslasest
Henri Bergsonist, kelle filosoofia oli vaenulik materialismi ja mehhanitsismi
suhtes. Temalt tuli müstilise elujõu (élan vital) idee. Intuitiivsele
sisekaemusele andis ta piiramatud võimalused. Sakslase Wilhelm Diltey
kunstiteooriast võeti objektiivsetest kriteeriumidest lahtiütlemise ja fantaasia
kui juhuslikkuse tähenduslikkuse võimendaja idee.

Oma vaimseks isaks pidasid sürrealistid Siegmund Freudi, austria psühhiaatrit,
kes pani aluse psühhoanalüüsile. Tema seisukohad alateadvusest kui psüühika
vundamendist, mis määrab inimese kogu teadliku elu, osutusid sürrealistidele
olulisteks loominguliste põhimõtete väljakujundamisel. Libido, s.t.
seksuaalinstinkt sai inimese psüühika ja praktilise tegevuse juhtivaks
stiimuliks enesealalhoiu instinkti kõrval lapsepõlvest alates. Vabastades
alateadvuse ja seksuaalsuse mõistuse kontrolli alt ja sublimeerides (üle kandes)
need teistele energiavaldkondadele, eelkõige loomingule, muutuvad need kunsti
arengu liikumapanevaks jõuks.

Freudi arvates nii unenäod kui kunst on need valdkonnad, kus alateadvus vahetult
avaneb, andes võimaluse tunnetada inimese loomulikku olemust. Freud tunnistas
sotsiaalse kurjuse paratamatust ja pidas võitlust sellega tulutuks.

Poolehoid marksismile tulenes sügavast veendumusest ja lähtus teoreetiliselt
paikapidavatest põhimõtetest. Sotsiaalne programm oli positiivsete ideaalidega.
Ortodokses kommunistlikus kultuuripraktikas need põhimõtted hüljati. Suhtumist
marksismi sürrealismi väljakujunemisel on hinnatud tähelepanuväärsemaks
suhtumisest Freudi,vaatamata sellele, et viimasel oli otsustav mõju nii
teooriale kui praktikale. Lisades dadale kaks olulist, paradoksidest tulvil
elementi - psühhoanalüüsi ja marksismi - sürrealistid töötasid need mõlemad
ümber, s.t. adopteerisid. See võimaldas anda liikumisele täpsust, aga ka
dogmatismi.

Mõjud , mida sürrealism on vastu võtnud erinevatest euroopa kultuuri
perioodidest ja valdkondadest, ei ole üheselt määratletavad, olgu siis tegemist
Hieronymos Boschi, De Sade`i, Latréamont`i, Odilon Redoni või Gustave Moreau`ga.
Kõik tõlgiti sürrealistide keelde.

Sürrealistlik maal. Kas see saab olla olemas? Sürrealistide teosed heitsid selle
kahtluse kõrvale.

Avastuseks osutusid Giorgio De Chirico (1888-1978) ajavahemikus 1910-1918
vastureaktsioonina futurismile maalitud pildid, mida hakati metafüüsilisteks
nimetama. Kunstniku enda sõnul: "Et kunstiteos oleks surematu, on vaja, et ta
väljuks inimliku piiridest, läheks sinna, kus puudub terve mõistus ja loogika.
Sellisel viisil ta läheneb unele või lapse unelmale." Taoline mõte osutus
lähedaseks sürrealistide kontseptsioonile. De Chirico maalis unenäolisi
linnamaastikke, kus rõhutatud perspektiiviga tühjad väljakud külmas irreaalses
valguses on surutud tugevaid varje jätvate majade vahele. Vaikus. Õhu puudumine.
Tunded on kustunud ja liikumine seiskunud. Silmapiir tühi. De Chirico esines
sürrealistide esimesel näitusel Pierre`i galeriis Pariisis 1925. Hiljem pöördus
tagasi traditsioonilise maalikunsti juurde.

Esimesel sürrealistide näitusel esinesid peale De Chirico Max Ernst, Man Ray,
Hans Arp, Pablo Picasso, Paul Klee, Pierre Rouault, André Masson, Joan Miró.
Tavaliselt tuuakse esimese põlvkonna meistrite hulgas esile nelja maalijat. Need
on Max Ernst, André Masson, Joan Miró,Yves Tanguy, kelle looming kajastab
oluliselt tolle aja alles kujunemisjärgus olevaid otsinguid.

Max Ernst (1891-1976) - dada grupi asutaja Kölnis. Olles nii maalija kui
skulptor, väljendas end mitmes meedias alates dadaistlikest kollaažidest ja
lõpetades vanade graveerimistehnikate töötlusega, olles seejuures väsimatu
eksperimenteerija. Esimene kunstnik, kes saavutas tulemumuse sellises
ebaharilikus poolautomaatses tehnikas nagu frottage (hõõrdpilt).

Max Ernsti looming viib meid dada ja sürrealismi kokkupuutepunkti. Tema
pildiseeriate aloogiline sisu oli jätkuvalt ka tööde tunnusmärk. Kasvav
suundumus siduda kohatuid, kokkusobimatuid kujundeid, juhuslikke objekte
lähendas kunstnikku Bretonile, kes kasutas vaataja alateadvuse suunamiseks samu
võtteid. Ernsti fantaasia ja must huumor ei ole sõnaselgelt väljendatavad.
Kõrvutades kultuurist tingitud kujundi primitiivsega, oli ta võimeline vahendama
ka müütilist alget. Silmapaistvaks kunstiteoseks on peetud Ernsti segatehnikas
tööd "Euroopa pärast vihma"(1940-41/42). Pildi fantaasia viib meid kontakti
apokalüpsisega. Näeme hallutsinatiivset maastikku inimliku tragöödia järel.
Tagasi esiajaloolisse aega!

Prantsuse maalija ja graafik André Masson (1896-1987) tegi palju psüühilise
automatismi rakendamisel kujutavas kunstis. Vabade assotsiatsioonide meetodit
järgides, lõi hulgaliselt joonistusi, pastelle, skulptuure, sürrealistlikke
objekte, tõi sisse radikaalselt uusi värve ja tekstuure. Kuulsad olid tema
liivamaalingud. Oli oma aja üks tähtsamaid kunstnikke, kuid aja möödudes tema
looming ületati. Sürrealistide seltskonna liige kuni 1929. aastani. Käesolevas
kollektsioonis Massoni terava murtud joonega vabas stiilis joonistusi ei ole.

Joan Miró (1893-1983) - katalaan, kes nooruses oli tugevalt mõjustatud foovide
avastustest. 1919 ühines Pariisis dada ringkonnaga ja 1924 sürrealistidega, mis
oli vastuolus tema päritolu ja eluhoiakutega. Töötas välja oma isikliku stiili,
mida täielikult sürrealismiks ei peeta.

Yves Tanguy (1900-1955) - tundvalt igavam ja ühekülgsem kunstnik, kuulub samuti
sürrealismi alustajate hulka. Nooruses meremees, oli Tanguy iseõppija. Tõuke
kunstiga tegelemiseks sai De Chirico piltide nägemisest. Maalis kogu elu
tegelikult üht ja sedasama pilti. Tema maailm kujutab justkui surnud
kõrbemaastikku või tardunud mere randa, mis on täidetud mingite primitiivsete
organismidega, amorfsete olenditega, kelledel tegelikult on oma saladused.
Mineraalse elu hirmutav inertsus. Väljakutsuv horisont. Tanguy, olles tõeline
sürrealist, püüdis füüsilise veenvusega tõestada selle maailma irreaalsust.

Vaatamata raskustele, grupi sise- ja välisvastuoludele, eriti aga tänu
eestvedajate sügavale veendumusele ja energiale, võideti positsioone. Bretoni
väljastatud "Sürrealismi teine manifest" (1926) karmistas oluliselt loomigu
eeltingimusi, nõudes kunstnikelt "tõelist ja sügavat okultset hämarseisu".
Sürrealistlik seiklus pidi looja viima "pöörase kire" seisundi kaudu
loomingulise kirgastumiseni. Võimalikud on küll erinevad interpreteeringud, kuid
nii ehk teisiti: elu tõugati peaaegu võimatusse teoreetilisse raamistikku.
Erimeelsuste suurenemine viis osa poeete lahkumiseni aastatel 1926-1928. Ja,
samas, liikumine tugevnes. Tegevuse intensiivsus kasvas, eriti noore Salvador
Dali sisseastumisega.

1920ndate lõpul alanud kriis sürrealistide seltskonnas arenes järgneva kümnendi
jooksul välja. Lõhe automatistliku liini (Masson) ja veristide (Dali) vahel
püsib siiani. Paljud peavad Dali'd sürrealismi parimaks näiteks.

Salvador Dali

Salvador Dali (1904-1989) – pärit heamainelisest Kataloonia notari perekonnast.
Silmapaistvate eelduste ja haruldase töövõimega looja. Vastuoluline isiksus,
skandalist. Hallutsinatoorse kunsti meister, olles seejuures tüüpiline ohustatud
anne. 1920ndate lõpul, mil ta Pariisi ilmus ja sürrealistide ühendusse astus,
tegeles ta peale maalimise ka filmiga kuulsa režissööri Luis Buñueli abilisena
("Andaluusia koer"). Omaks võtnud psühhoanalüütilise teadmise ja meetodid
loomingus, pidas ta igapäevases koduses elus rangelt kinni olustikulisest
reaalsusest. Esimesena sürrealistide seas tõstis esile psüühilise automatismi
kriitika.

Sürrealistidele ei jäänud märkamata, et kunstilises automatismis on selles
puuduva teadvuse kontrolli tõttu olemas oluline olemuslik nõrkus – korduse ja
monotoonsuse oht. Dali oli nõus sürrealistide unenägude ja vabade
assotsiatsioonide vormitud plastikaga. Ta jõudis aga äratundmisele, et tema
peast läbi käinud iseäralike, sageli brutaalsete piltide potentsiaal võimaldab
end vaid teadlikul viisil edasi arendada. Seda ei tuleks mõista nii, et Dali
oleks pidanud vajalikuks vabu assotsiatsioone tsenseerida. Pigem muutis ta
unenäopildid konkreetseks maaliks. Rakendades oma märkimisväärseid võimeid
täielikult, muutus tema piinlikult täpse tehnikaga maalimisviis sisemiselt
leegitsevaks assotsiatsiooniks. Kunstnik mõtles välja ebateadusliku termini
paranoia - kriitiline meetod, mis tähistab mängu alateadvuse ja loomingulisuse
vahel, olgu siis luules või pildis, selgitamaks mõistet "loominguline pimedus".
See protsess viib ekstreemse seisundi piirini, mille probleemid olid olemas juba
romantikutel ja sümbolistidel. Unenägu ja paranoilised nägemused tuli teatud
laadi kriitilise aktiivsusega vastu võtta, organiseerida ja süstematiseerida
nii, et irreaalsed fantaasiakujundid kunstilise kujundamisprotsessi käigus
saavutaksid veel suurema intensiivsuse. Paranoiline aktiivsus on süstemaatiline.
Sellega saab siseneda inimese tundemaailma ja allutada selle elemente. Maalid
võlgnevad oma tekkimisel tänu Dali võimele üheaegselt kui paranoik tajuda seda
pilti teistlaadse välise ilmingu piires, olemata ise seejuures vaimselt haige.
Paranoia-kriitiline meetod nõuab kriitiliselt reflekteeritud hullust. Taolist
kahestunud, psüühiliselt raskelt talutavat seisundit nimetasid sürrealistid
priviligeerituks.

Dalile on omistatud ütlemine: "Ainus erinevus minu ja hullu vahel on see, et
mina ei ole hull."

Dali rakendas paranoia-kriitilist meetodit paljudele piltidele, sealhulgas
19.sajandil maalitud J.-F. Millet`pildile "Angelus", mille lummuses oli kunstnik
lapsepõlvest alates. Palvetava talupojapaari motiiv esineb erinevates
variantides paljudas töödes. 1963 kirjutas ta "Angelusest", s.t. õhtupalvusest
kui ebaõnnestunud müüdist, essee. Paranoia-kriitilise maali fotograafilise
täpsuse eeskujuks Dalile oli Ernest Meissonier, 19.sajandi akadeemilise
traditsiooniga meister, kes maalis asjatundlikke rekonstruktsioone suurtest
ajaloosündmustest.

Aastatel 1937-39 käis kunstnik kolm korda Itaalias, kus talle avaldasid suurt
mõju renessanss ja barokk. Erilist vaimustust tundis ta Leonardo da Vinci vastu
märkides, et Leonardo oli paranoilise maali autentne esindaja: soovitas
õpilastel inspiratsiooni saamiseks, olles teatud hingeseisundis, vaadelda
seintel niiskuse plekke, mõrasid, lõhesid. Taolistest amorfsetest, segastest
kujunditest koorusid välja imaginaarse Anghiari ratsalahingu piirijooned, mida
Dali kasutas oma topeltpildi "Hispaania"(1938) loomisel. Pildil seisva
naisfiguuri pea on moodustatud Leonardo "Anghiari lahingule" tagasiviidavatest
detailidest. Figuurid ja arhitektuurilised motiivid võttis Dali sageli küll
üldjoontes üle, kuid teisendades, võõrandades, parodeerides, silmapetteid luues.
Kunstnik imetles vanu meistreid siiralt. Tema seisukoht oli, et vaid traditsioon
võib luua midagi originaalset. See inspireeris võtma eeskuju nii renessansist
kui barokist. Kunstniku kujutelmade fotopärase reprodutseerimise täpsus tugevnes
pärast vanade meistrite nägemist.

André Breton nimetas taolist tehnikat ultrareaktsiooniliseks ja akadeemiliseks.
Algasid ja jätkusid lõputud vaidlused. Pärast seda kui Dali oli sõpru üllatanud
Hitleri kiitmisega, pärast seda kui ta oli kärarikkalt ühinenud frankistidega,
toimus möödapääsematu lahkuminek. Võib-olla oli Dalile poliitika vaid üks tema
mängumaadest. Teised sürrealistid võtsid seda tõsiselt.

Paljud avangardselt meelestatud kunstnikud, sealhulgas suur osa sürrealistidest
(Breton, Dali, Ernst, Masson, Matta jt.) põgenesid Teise maailmasõja ajal
USA-sse, kus neid hästi vastu võeti. On märkimisväärne, et sürrealism elas just
nimelt Ameerikas üle oma teise sünni. Sürrealistide edu oli silmapaistev, eriti
Salvador Dali'l, kes uues olukorras väga kiirest kohanes. Dali'le omane kirg
skandaalsete avalike esinemiste ja enesereklaami vastu, leidis siin soodsa
pinna. Maniakaalne auahnus ja soov rikastuda sidusid tema kunsti erinevate
äriliste ettevõtmistega. Ta töötas palju. Üks näitus järgnes teisele. Kriitikute
ja kõmureporterite ülistuste saatel müüdi tema pilte muinasjutuliste hindadega
Ameerika suurimatele muuseumidele.

Breton katkestas suhted Dali'ga lõplikult.

Ameerikas tekkinud sürrealismilaine on osadelt kriitikutelt saanud nimetuse
neosürrealism, aga ka maagiline sürrealism. Sõnade "maagiline" ja "sürrealism"
ühendamine on hea näide sürrealistlikust kokkusobimatude asjade kokku viimisest
("Ilus nagu vihmavarju ja õmblusmasina juhuslik kohtumine lahkamislaual"-
Lautréamont), usust salapärasesse, inimese seotusest määramatusega. Sürrealismi
tõus Ameerikas langes kokku tugevneva aatomipsühhoosiga. Dali looming astus uude
etappi, mida on nimetatud katoliiklikuks sürrealismiks.

Võib-olla oli see esimene aatompommi plahvatus (1945), võib-olla sõda tervikuna,
mis inspireerisid kunstnikku maalima selliseid pilte nagu "Port Lligati
madonna"(1949), "Püha Risti-Johannese Jeesus Kristus"(1951), "Aatomi rist"(1952)
jt.. Dali religioosseid stseene on osa kriitikuid hinnanud kui järjekordset
pompöösset valet, reklaamitrikki. Tõsi on, et Dali, kes olles küll raevukas
ratsionalist ja pidades kogu elu võitlust irratsionaalsuse vallutamise pärast,
oli leidnud raja, mida mööda minnes oli võimalik rünnata ruumist vormitud aega
(juba futuristid tegelesid selle küsimusega oma algelisel moel). Aeg-ruumi
ängistus, s.o. üks jääv suurus nii kunstniku töös kui mõtetes. Tuues
klassikalise distsipliini oma deliirsesse maailma, taotles Dali piltidele
kolmandat mõõdet.

Oluline on Teise ilmasõja järgne poliitiline ja kultuuriline õhkkond. Inimlik
üksindus. Tühjustunne. Maailmas, millel puudub transtsendentsuse dimensioon ja
mis on allutatud vägivallale, kaob igasugune vahe paranoilise projektsiooni ja
kaalutletud, objektiivse situatsiooni vahel (René Girard).

Vananev üksildane Dali, end eks-sürrealistiks nimetades, oli arvamusel, et
temaga on juhtunud halvim võimalikust, kuna ta osutus olevaks muutunud
müstiliseks ja oskas joonistada.

« Eelmine | Järgmine »

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial No Derivatives 3.0
License

Leili Parhomenko - Tartu Kõrgem Kunstikool